Kui lõpetasime koolis veekogude teema, tegime ühe vahva õppekäigu – sõitsime vaatama Jägala juga.
Juba kaugelt oli kuulda, kuidas vesi kohiseb nagu suur looduslik muusikamasin. Kui lähemale jõudsime, nägime, kuidas vesi langeb kõrgest kaldast alla ja pritsib väikseid veetilku igale poole. Ka tuul kandis uduvihma laiali. Mõni meist sai isegi natuke märjaks.
Õpetaja tuletas meelde, mida olime õppinud: jõgi voolab ja kui teele satub järsk langus, tekibki juga. Arutasime koos, kust tuleb vesi ja kuhu ta edasi liigub. Tundus nagu õpik oleks ellu ärganud!
Uurisime ka loodust meie ümber – kivid, vesi ja taimed. Mõni märkas linde, teine kevade tunnuseid. Igaüks leidis midagi huvitavat.
Kõige ägedam oli lihtsalt vaadata ja kuulata. Juga oli nii võimas, et hetkeks jäi isegi jutt vaiksemaks. Sellised hetked panevad mõtlema, kui vägev loodus tegelikult on.
See õppekäik aitas meil veekogude teemat paremini mõista ja jääb kindlasti kauaks meelde!
Jägala joal käisid lastega õpetajad Inge, Külli, Ave, Anneli ja Tea
